Riigikogu tahab tõde kustutada

Aastapäevad tagasi juhtis toimetus siinsamas tähelepanu reformierakondlase Rait Maruste juhitavas põhiseaduskomisjonis küpsenud plaanile salastada riigikogu komisjonide istungite helisalvestised 30 aastaks. Vahepeal on plaanile veel paar salatsemise vinti peale keeratud. Eile teise lugemise läbinud riigikogu kodu- ja töökorra muutmise eelnõus nähakse ette, et komisjonide istungite helisalvestised hävitatakse pärast riigikogu vastava koosseisu töö lõppu.

Seadusloome protsessi varjamine on ohuks demokraatiale ning Äripäeva hinnangul peaksid riigikogu komisjonide istungid olema avalikud. Kui üksikud ja hästi põhjendatud, näiteks riigisaladusega seotud erandid kõrvale jätta. Vastupidi sellele üritab riigikogu aga oma tööd hoopis veel varjatumaks muuta.

Seaduse sünd peab olema jälgitav ning info selle kohta kodanikele kättesaadav. See välistaks võimaluse seadusi osta ja müüa. Samuti aitaks mõista poliitilise otsuse ajendeid, eesmärki ja mõtet. Kui riigikogu liikmed armastavad rõhutada, et nende põhitöö käib komisjonides, siis peab ka avalikkus sellest põhitööst adekvaatselt osa saama.

Ajendile reageeriti vastupidi. Eile riigikogus esinedes viitas Maruste, et kõnealuse eelnõu vahetuks ajendiks oli kohtuvaidlus Eesti Ekspressi ajakirjaniku ja riigikogu kantselei vahel nn elamislubade müügi uurimiskomisjoni materjalide, täpsemalt salvestiste kättesaadavuse asjus. Kohtuvaidlus on läbinud kaks astet ning on praeguseks riigikohtus.

“Kahes esimeses lahendis jäi riigikogu kantselei selgelt kaotajaks ning on suur tõenäosus, et nii läheb see ka riigikohtus. Seega on riigikogu paratamatult sunnitud täpsustama oma komisjonide töö tulemuste fikseerimise ja kasutatud materjalide staatuse reegleid,” ütles Maruste.

Kui riigikogu otsib sellises olukorras lahendust salastatuse suurendamises, viib see kaugemale demokraatlikust ja läbipaistvast riigikorraldusest. Võib ju vastu vaielda, et ajakirjandus ajab nende salvestistega lihtsalt oma asja. Ei aja. Ajakirjandus on vahendaja rollis – praegusel juhul siis vahendamas poliitikute ja seadusandjate otsuseid ja nende tagamaid.

Kogu riigikogu soov. Kuna eelnõu menetlemise ajal ei teinud ükski fraktsioon selle kohta ühtegi ettepanekut, on suurem salastamine ühtlasi kõigi riigikogu liikmete soov.

Et riigikogu komisjonide lindistustele pole ligipääsu isegi prokuratuuril, koges lai avalikkus esimest korda Reformierakonna rahastamisskandaalis: riigikogu juhatus keeldus Ene Ergma isikus ja Rait Maruste toetusel prokuratuurile keskkonnakomisjoni materjale välja andmast, tuletab toimetus meelde.

Tõsi küll, vastukaaluks tahetakse parendada riigikogu istungite avalike protokollide kvaliteeti ja muuta need põhjalikumaks. Sellesse tuleks aga suhtuda kriitiliselt, sest neid protokolle võib ju praegugi põhjalikumalt vormistada. Vastupidi – need on ajapikku muutunud üha kidakeelsemaks ja väheinformatiivsemaks. Salvestiste salastamine või hävitamine ei luba kontrollida ka nende võimalikku paikapidavust.

Vähetähtis pole ka argument, et riigikogu istungite salvestised omavad ajaloolist väärtust. Kuna tegu on elektrooniliste failidega, siis ei ole ka nende talletamine e-riigile kuigi suur või kulukas väljakutse.

Helisalvestiste hävitamine oleks olulise tükikese tõe hävitamine. See on põhjendamatu samm nii ajaloolises kui ka lühiajalisemas plaanis.